Pärast seda, kui lumi jäi tulemata

[maxinespotty]

Mäletan seda päeva väga täpselt.日历 ütles detsember, aga lund polnud. Ainult hall taevas ja libedad tänavad ja see tunne, et talv on kuskil ära eksinud. Töölt koju jõudes olin ma just sellises seisus, et võtad saapad jalast ja istud viis minutit lihtsalt olles. Mitte mõtlemata. Lihtsalt olles.

Sel päeval oli mul kontoris halb. Mitte et keegi oleks karjunud või midagi. Lihtsalt väike nõme koosolek, kus üks kolleeg tegi mu töö enda omaks. Tead seda tunnet? Sa oled teinud kõik ära, aga keegi võtab au endale. Ma ei ole konfliktne inimene, nii et ma ei öelnud midagi. Aga sees kees.

Istusin diivanile. Kass magas. Lumi ei tulnud. Ja ma mõtlesin, et mul on vaja midagi, mis muudaks mu mõtted. Mitte alkoholi. Mitte televiisorit. Midagi, mis on piisavalt huvitav, et mu aju ümber lülitada, aga mitte piisavalt tähtis, et tekitada stressi.

Siis ma meenutasin, et mul on ühes krüptorahakotis 25 eurot. Mõtlesin, et proovin õnne. Mitte sellepärast, et ma usun õnne. Vaid sellepärast, et see on odavam kui psühholoog.

Olin kuulnud ühest kohast, mida keegi foorumis nimetas litecoin hasartmängukasiino hea mainega. Inimesed kirjutasid, et seal pole pettusi, et väljamaksed tulevad kiiresti, et mängud on ausad. Ma ei tea, kas ma uskusin neid täielikult. Aga ma polnud kunagi varem krüptoga mänginud ja see tundus põnev. Nagu uks, mida ma pole avanud.

Registreerisin. Võttis aega. Mitte kaua, aga piisavalt, et ma jõudsin mõelda: “Miks ma seda teen?” Aga ma lõpetasin. Panin 25 eurot sisse. Ja siis ma istusin ja vaatasin mänge. Nii palju valikuid. Mõned olid ilusad, mõned koledad, mõned keerulised, mõned lihtsad. Valisin ühe, mis meenutas mulle lapsepõlve arkaadi. Värvilised tuled, lihtsad sümbolid.

Panin panuseks 0,50 eurot. Rullid. Kaotus. 1 euro. Kaotus. 2 eurot. Kaotus. Mu 25 eurost oli jäänud 21,50. Mõtlesin, et see on kiire. “Tubli, raiskasid raha viie minutiga.” Aga ma ei katkestanud. Mitte sellepärast, et ma oleks ahnitseja. Vaid sellepärast, et mu peas oli veel see ebameeldiv koosolek. Ma tahtsin, et see läheks ära. Ja mängimine aitas. See oli nagu rohi umbrohu vastu – üks probleem ajas teise üle.

Vahetasin mängu. See oli teistsugune. Keerulisem, rohkem jooni, tundus, et võidud tulevad sagedamini, aga väiksemad. Panin 10 sendingut korraga. Kaotasin. Võitsin 0,20. Kaotasin. Võitsin 0,10. Kaotasin. See oli aeglane, peaaegu meditatiivne. Ma ei pööranud enam tähelepanu summale. Vaatasin lihtsalt värve ja kuulasin helisid.

Ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, juhtus midagi. Ekraan vilkus sinist. Ja see sinine valgus muutus kuldseks. Ma ei saanud aru, mis toimus. Summa, mis oli kukkunud 19 euro peale, hüppas 24 peale. Siis 24 pealt 31 peale. Siis 31 pealt 47 peale. Ma peatasin mängu. Vaatasin. Mu käsi värises veidi. Mitte hirmust – üllatusest.

See oli litecoin hasartmängukasiino boonus, millest ma olin lugenud, aga mida ma polnud kunagi varem näinud. See aktiveerus juhuslikult. Ma ei teinud midagi õigesti või valesti. See lihtsalt juhtus.

Otsustasin mitte olla loll. Võtsin 40 eurot kohe välja. Jätsin 7 eurot rullikutele – proovimiseks, lõbusaks. Need 7 eurot mängisin maha täpselt nii, nagu ma oleksin lapsepõlves mänginud arkaadimängu. Ei mingit survet. Ei mingit “veel üks euro, ja siis on kõik”. Lihtsalt nupp ja helid ja magav kass ja hall taevas akna taga.

Kui raha jõudis mu kontole, tundsin kergendust. Mitte sellepärast, et ma olin rikkam 40 euro võrra. Vaid sellepärast, et need kolm tundi olid olnud minu oma. Keegi ei segand. Keegi ei võtnud mu tööd enda omaks. See polnud kättemaks. See oli puhkus.

Kaks nädalat hiljem kohtasin seda kolleegi jälle. Ta tegi jälle midagi sarnast. Seekord ma ütlesin midagi. Mitte palju, aga piisavalt, et ta taanduks. Ja see tundus veel parem kui 40 eurot. Sest see oli minu võit. Mitte juhus. Otsus.

Aga ma ei unusta seda õhtut. Lumi ei tulnud, aga midagi muud tuli. Ma avastasin, et litecoin hasartmängukasiino võib olla lihtsalt koht, kuhu põgeneda, kui päev on olnud halb. Mitte sõltuvus. Mitte lootus. Lihtsalt uks. Ja vahel, kui sul on õnne, toob see uks sulle veel midagi peale hea tuju.

Täna ma mängin harva. Aga kui ma mängin, siis ma mõtlen sellele detsembri õhtule. Hall taevas, magav kass, 25 eurot ja üks boonus, mis tuli kui õnnistus. Ma ei tea, kas ma usun õnne. Aga ma tean, et sel õhtul oli õnn minuga. Isegi kui lumi jäi tulemata.

[Author]

Posts